Ühel vaiksel hommikul, mil kaste veel silitas rohuliblesid ja päike alles avas silmi, kõndis väike tüdruk läbi uduste heinamaade. Ta oli otsimas midagi… kuigi ta ei teadnud, mida täpselt. Südames oli tal igatsus – rahu järele. Rahu, mida maailm oli talle harva andnud.
Tee ääres, otse seal, kus rohi muutus valguseks, kasvas angervaks. Mitte lihtsalt taim, vaid valgusolend, kes oli tulnud tuletama meelde rahu keelt. Tüdruk vaatas teda – valge, sulgpehme, justkui pilv oleks end heinamaa kohale unustanud. Ta kummardus ja nuusutas. Ja selles hetkes juhtus midagi: tüdrukule meenus, et rahu ei tule väljast. Rahu on nagu lõhn – see on alati olemas, lihtsalt vahel me ei märka.
Angervaks rääkis temaga vaikuses:
„Mina ei võitle. Mina seisan siin valguses, pehmena ja kohal. Tõeline tugevus ei karju. Tõeline tugevus on see, mis ei kao, kui kõik muu kaob.“
Sellest päevast alates, kui tüdruk tundis ärevust või väsimust, otsis ta angervaksa. Ta valmistas temast teed, pani teda padjapüüri sisse, sidus paar oksa ukse kohale. Aga veelgi rohkem – ta kandis endas angervaksa hinge: vaikset, pehmet, aga vankumatut rahu.
Ja iga kord, kui keegi teinegi sattus tema ellu rahutuna, sosistas tüdruk:
„Tule, ma viin su angervaksa juurde. Ta mäletab, kes sa oled.“
